Nael I
Kogu info
Filmiklassikasse kuuluv „Nael I“ (1972) on Heino Parsi üks eksperimentaalsemaid filme. See naeltest peategelastega ühiskondlik satiir koosneb mõtteliselt neljast novelletist: „Armastus“, „Pugeja“, „Huligaan“ ja „Tsirkus“. Tabavalt ja humoorikalt näidatakse inimesteks kehastunud naelte omavahelisi suhteid, olgu selleks siis kavaleri ja tema daami armuafäär, pugejaliku tallalakkuja ponnistused, nokastunud huligaani tülinorimine ning edeva loomataltsutaja suhted tsirkuselõviga.
Filmi režissöör Heino Pars (1925-2014) oli üks Eesti animatsiooni teerajajatest. 1960. aastatel nukufilmi režissööri karjääri alustanud Pars lavastas üle kolmekümne animafilmi. Lisaks lõi ta nukufilmides kaasa operaatorina. Parsi võib pidada katsetajaks, novaatoriks. Ta ei jäänud kunagi juba proovitud liistude juurde, vaid uuristas uusi radu. Tõenäoliselt ajendas just katsetajale omane loomus meest oma filmide kohta ütlema: „Osa on untsu läinud, mõned on enam-vähem. Ükski film pole ideaalne.” Nukufilmi teerajajat on tunnustatud nii Valgetähe V klassi teenetemärgi kui ka PÖFFi elutööpreemiaga.
Heino Parsi kirjeldab tema mitmete filmide operaator Tõnu Talivee.
Tõnu Talivee: Asusin Nukufilmis tööle 1973. aastal. Heino Parsiga töötasin esialgu koos assistendina, hiljem operaatorina. Pars oli sooja südamega, igati toetav ja inspireeriv režissöör. Ta oli oma loomingus otsiv ja eksperimenteeriv looja. Parsi filmid on tihtipeale populaarteaduslikult hariva toimega nagu „Kõpsu“ filmide saaga, „Meemeistrite linn“ , „Laulud kevadele“.
Meenub, et tehes filmi „Laulud kevadele“ (1975) oli vaja kaadrit, kus puuoksale tekib härmatis. Selleks ehitati Nukufilmis nn. külmutusmasin. Masina idee autor oli kunstnik ja seeneteadlane Georgi Shtshukin – suur Parsi mõttekaaslane ja mitme filmi kunstnik. Külmutusmasin oli akvaarium, mille põhjas oli metallist paak, kuhu sai sisse lasta 80 kraadist süsihappegaasi (seda kasutati tollal tulekustutina). Akvaariumisse pandi oksake, millele pidi tekkima härmatis – seejärel kaeti akvaarium plaadiga kinni ja lasti paaki 80 kraadist süsihappegasi. Loodeti, et oksake kattub mõne aja pärast härmatisega, et samal ajal kaaderhaaval filmides saaks vajaliku kaadri kätte. Mida aga kuidagi ei tulnud, oli härmatis. Asi ei toiminud… mistõttu jäeti akvaarium nädalateks sinnapaika. Korraga teatas Shtshukin, nägu naerul, et härmatis on tekkinud. Kas tõesti külmutusmasin toimis? Ei – oksake oli lihtsalt seistes hallitama läinud, meenutades natuke härmatist.
Heino Parsiga oli huvitav tööd teha. Ta oskas filmigruppi panna endaga kaasa mõtlema – sellega realiseerusid paljud tema ideed.
