Mu liha ja veri
„Mu liha ja veri” (2018) räägib loo autori vanaemast ja vanaisast, kes abiellusid 1959. aastal. 50 aastat hiljem seisavad nad taas altari ees, et kinnitada oma ammu antud vannet. Nüüd nad teavad, millal enda eest seista ja millal on parem vait olla. Millal andestada ja millal lahti lasta. Nad teavad ka seda, et aega on väheks jäänud.
„Mu liha ja veri” jutustab väga isikliku loo armastusest ja kaduvusest. Millal sa otsustasid oma vanavanemate lugu jutustama hakata?
Alustasin oma vanavanemate dokumenteerimist aastaid tagasi – kui kõik neli olid veel elus. Kogunes palju materjali, aga ma ei suutnud leida filmi tegemiseks seda õiget nurka. Siis hakkasid nad järjest meie seast lahkuma ja kui oli alles veel vaid üks vanaema, mõistsin ühtäkki, et “lugu” peitub tema ja vanaisa liigutavas abiellumise loos. Ma ei julgenud seda üksi ette võtta, seetõttu kutsusin kampa veel viis naisrežissööri.
Koos sündis lühidokumentaalide kogumik „Juured”, kus iga film räägib omal moel naiseks olemise loo.
„Juured” valmis EV 100 filmiprogrammi raames.
Heilika Pikkov (1982) on dokumentaalfilmirežissöör ja kultuurikorraldaja. Kaheksa aastat vedas ta PÖFF-i alafestivali Animated Dreams. Hetkel töötab ta välisministeeriumi kultuurinõunikuna. Heilika on produktsioonifirma Silmviburlane üks asutaja ja ta tegutseb tänini režissöörina. 2018. aastast on ta Eesti Dokumentalistide Gildi juhatuses.
Hoia Heilika tegemistel silm peal
Kontakt
heilika@silmviburlane.ee
