Pets ja Berliin
„Pets ja Berliin” (2018). David Bowie, kes elas 70ndatel Berliinis, kirjeldab oma elu seal kui kulgemist virtuaalses anonüümsuses. Mingil põhjusel berliinlased lihtsalt ei ole sinust huvitatud.
Peeter ja Berliin on partnerid, kes üksteist toetavad. Peeter ütleb, et Berliinis on väga palju selliseid nagu tema: „See koht kohe tõmbab selliseid, sest seal on võimalik olla see, kes sa oled. Berliin ei tee sulle etteheiteid sellepärast, kes sa oled. Berliin aktsepteerib sind sellisena nagu sa oled. See on midagi, mida paljudes teistes linnades ei kohta. Ka Eestis sa sellist suhtumist ei näe!“ Ilma kahtlusteta – Berliin on Peetri kodu ja Peeter on osa Berliinist.
Peeter teeb ikka veel bändi. „Kui sa oled punkar, siis teed sa alati bändi. Kasvõi mõttes.” Petsil on uusi lugusid ja ta tahab need ära salvestada. Peeter käib aegajalt Eestis, et koos sõpradega legendaarsest bändist Nyrok City oma lugusid salvestada. Viimasel ajal küll harvemini, aga seda südamlikumad need kohtumised on. Vanadel sõpradel juttu jätkub, kuna Peetril – urbankameeleonil ja linnamüstikul, nagu teda iseloomustatakse, on ohtralt lugusid, mida vesta. Elust ja Berliinist, muidugi ka elust Berliinis.
See on lugu ühe mehe ellujäämisest suures linnas, keda see linn hoiab emaliku hoolega. See lugu on üksildusest, võitlusest ja vabadusest. Poeem Petsist ja Berliinist.
„Pets ja Berliin” on valminud ERR-i „Eesti lugude“ sarjas.
„Pets ja Berliin” haarab Berliini kahte poolust. Ühel pool on anonüümne vabadusejanu, teisel pool külm ja ükskõikne tänavaelu. Kuidas kohtusid filmi peategelase, vana punkari Petsiga ja millest tärkas idee?
Filmi idee tuli Indrek Spunginilt, keda võib pidada suuresti ka filmi kaasaautoriks. Tuuritades Indreku bändiga Saint Cheatersburg Berliinis, tekkis võimalus saada tuttavaks maestro Peeter Pasaga. Tema legendaarse (punk) ajalooga olin ma suhteliselt kursis, aga karakter, kes meile Frankfurter Toril, autodele meikat tehes avanes – oo, see oli hoopis midagi muud. Rääkisime ta suhteliselt olematu vaevaga pehmeks, et sinust tuleb film ja ka teisel filmi peategelasel, Berliinil, ei olnud idee vastu mitte vähimatki. Vähemalt meie ei kuulnud küll mingit nurinat.
Režissöör Taavi Arusel on hetkel töös kaks lühidokumentaali – muusikast, selle tegmisest ja sellega elamisest. Filmi „Tuur” peategelaseks on Eesti kristlik bluegrass ansambel „Robirohi” ja nende ärajäänud tuur. Teine lugu uurib sellist organismi nagu seda on Eesti uue laine hip-hop. Kas uus punk?
Zbanski Kino sotsiaalmeedias
Kontakt
zbanski@gmail.com
