Mausoleum

„Mausoleum” (2016). Groteskne ja tragikoomiline lugu nõukogude patoloogist Aleksei Abrikossovist, kes lahkas 1924. aastal Lenini surnukeha ja viis läbi selle esialgse palsameerimise. Sellest ajast peale on Abrikossovi ja tema assistendi Saša elu olnud seotud Vladimir Iljitši keha hooldamisega. On aasta 1936, Stalini öiste repressioonide ajajärk. Keegi ei maga, toimuvad arreteerimised ja mahalaskmised. Keegi ei ole NKVD eest kaitstud, eriti nõukogude eliit. Aga just maipühade eel on Lenini sarkofaagi sattunud kärbes. Enne suure juhi Stalini visiiti peavad Abrikossov ja tema õpilane Saša leidma lahenduse. Algab fataalne võidujooks elu ja surma peale.

Sa oled oma loomingus pöördunud sageli Nõukogude Liidu temaatika juurde. Mis sind selle perioodi juures paelub? 

Olen teinud kolm lühifilmi („Zona”, „Mausoleum” ja „Sillamäe”), mille tegevustik toimub Nõukogude Liidus. Kõik need lühifilmid on olnud omamoodi hüppelauaks minu esimese mängufilmini „Hüvasti, NSVL”. Nõukogude Liit võlub mind, kuid mitte pelgalt nostalgia pärast. Nõukogude ajas on diktatuuri kaja – midagi, mis võib ühes või teises vormis tagasi tulla ja mis mind mõjutab. Ma ei räägi pelgalt kommunismist, vaid diktatuuridest laiemalt, sest need kõik on vasakult paremale ühesugused, luues situatsiooni, kus vaid käputäis inimesi saavad oma elu kohta kaasa rääkida. Despotismi pärast muretsemine tekitab minus emotsioone, mis arenevad stsenaariumiteks. „Väike inimene” vs partei aparaat on minu filmides levinud teema. Koomiline aspekt on seejures leevendus, mis aitab keerulistest teemadest kirjutada.

Lauri Randla on Eesti-Soome režissöör, kes on lavastanud mitmeid lühifilme. „Mausoleum” on rännanud enam kui 10 festivalil. „Hüvasti, NSVL” (2020) on tema debüütmängufilm.

Kui tunned huvi filmi vastu, võta ühendust produtsendiga

peeter@exitfilm.ee