40 aastat hiljem
„40 aastat hiljem“ (2018). Minu vanemate, Tiina ja Ülo kodus on elu jooksul alles hoitud kraami rohkem, kui neil endal eluruumi. Kasutuna seisavad riiete kuhilad, vanad ajalehed ning nõud takistavad ligipääsu söögilaua juurde ja voodisse. See on lugu armastusest asjade vastu ja raskusest neist lahti lasta.
„40 aastat hiljem“ kuulub EV100 filmiprogrammi raames valminud lühifilmide kogumikku „Juured“.
Paljudel inimestel on keeruline end ümbritsevatest esemest lahti lasta. Su vanemad on ühed, kes end asjadega ümbritsenud. Mis pani sind nendest lugu jutustama?
Minu vanematele tõesti meeldib end kõikvõimalike asjadega ümbritseda ning neid tallele panna nii kaua kui mäletan. Oleme sel teemal pere ringis palju vaielnud ja nalja teinud. Filmimõte sündis aga siis, kui vanemad olid sunnitud tühjendama ühte tuba vanast korterist, kus kunagi elasime. Sealsetest tolmunud kappides ja kottides avanes uskumatu aaretekamber ning korraga tundusid mulle ka väärtuslikud vanemate mälestused, mis nende asjadega seostusid. Selgus, et pealtnäha väga praktilisel harjumusel on tegelikult hoopis sügavamad ja väga isiklikud põhjused.
Moonika Siimets on Eesti režissöör ja stsenarist. Ta on lõpetanud Tallinna Ülikooli Balti
Filmi-ja Meediakooli ja end täiendanud Judith Westoni meistriklassides Los Angeleses. Moonika on mitmete tunnustatud lühi-ja dokumentaalfilmide autor. Tema esimene täispikk mängufilm „Seltsimees laps“ (2018) oli kodumaine kassahitt, mille rahvusvaheline esilinastus toimus Busani Filmifestivalil Lõuna-Koreas, kus film sai ühe olulisema, publiku poolt valitava auhinna Busan Bank Award ning jõudis ka sealsesse kinolevisse. Eestis pälvis linalugu Neisti Maali (2018) ja Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2018) ning valiti aasta parimaks mängufilmiks Eesti Filmi-ja Teleauhindade gaalal.
Kontakt:
siimetsmoonika@gmail.com
