Emaga kloostris

„Emaga kloostris“ (2018). Ema ja tütar, kelle suhteid on varjutanud valusad üleelamised, lähevad koos Taimaale kloostrisse. Kas 26 päeva täielikus vaikuses mediteerimist aitab neil minevikuga rahu teha?

„Emaga kloostris“ kuulub EV100 filmiprogrammi raames valminud lühifilmide kogumikku „Juured“.

„Emaga kloostris“ on film lahti laskmisest, paranemisest. Hetkel on sul töös täispikk dokumentaalfilm „Savvusanna sõsarad“ , mis on omal moel samuti film vabanemisest. Millised teemad-inimesed sind dokumentalistina paeluvad?  

Häbi on minu jaoks nähtusena väga inspireeriv. Tõenäoliselt sellepärast, et olen väga sügavalt vaevelnud sotsiaalse ärevuse käes, kus häbil on suur roll. Mind inspireerivad inimesed, kes julgevad mingil kombel sotsiaalset häbi ületada. Just linastus ETV-s mu uus lühidokk „Homme saabub paradiis“ emadest, kes igapäevaselt sotsiaalset häbi trotsivad ning suurte kaubanduskeskuste prügikastidesse ronivad, et niimoodi perele toitu päästes keskkonnakriisi leevendada. „Savvusanna sõsarad“ räägib sellest, kuidas naised suitsusauna kaitsvas hämaruses oma kehadesse kogunenud häbi üksteise toel maha pesevad.

„Emaga kloostris“ filmis puudutasin iseenda häbikohti. See oli mulle oluline kogemus, et edaspidi vähem põdeda nii režissööri kui inimesena. Enne filmikooli olin mitu aastat kaasaegses kunstis, panin ennast proovile näiteks nii, et tegin näituse „Pildid, mida ma kellelegi ei näita“. Näitusevalikus olid pildid, millega oli tugev häbi tunne. Kui julgeme mingil kombel oma häbi puudutada, ennast haavatavaks teha, siis hakkab alles huvitav. Loobumine on üks meie kõikide elude pealisülesannetest, läbi surma oleme kõik sunnitud seda harjutama. Enda häbi ületada on nagu väikeses doosis suremine, midagi sinust sureb ja sellega koos vabaneb alati eluenergia.

Mind köidab lapsest peale maailmade loomine ja aegruumis ringi kolamine. Tõenäoliselt on see sügavalt juurdunud vajadus ajas rännata ning paralleeluniversumeid avastada.  Suitsusaun on näiteks väga maagiline aegruum, kus reaalsus ja aeg toimib teistsugusel viisil. Filmi kaudu on võimalik seda kogemust pakkuda ka vaatajale. Siis saab kinost füüsiline kino, kogemus, mis jõuab ka vaatajani.

Filmi loomisel lähtun enda intuitsioonist, sotsiaalsest närvist ja sellest, et filmi aegruum ja tegelased peavad mind inspireerima. Sean endale filmi luues eesmärgi millegagi ennast proovile panna. Näiteks minna kloostrisse ja olla seal 26 päeva vait. Usun, et kunst saab olla üks aktivismi vorme, puudutada südameid ja inimesi aidata iseendale lähemale. Mind on kunst, sh filmikunst, elus palju aidanud. Mulle meeldib, kui kunst suudab mõjuda meie teadvusele kui äratuskell. Ja kui emotsioon ning kontseptsioon omavahel tantsima hakkavad.

Dokumentaalfilm on tohutult loominguline filmimaailma osa. Seal on nii palju loovaid võimalusi lugu jutustada, maailma tutvustada. Stsenaarium on ainult stardipunkt, millest edasi sünnib rännak, mille lõpppunkt avaneb alles teekonna lõpus. Režissöörina tähendab see seda, et oled filmi valmimiseni avastusretkel. Selline vabadus on minu jaoks väga köitev.

Anna Hints on stsenarist, režissöör ja helilooja. Tema lühifilm „Jää“ on linastunud rohkem kui 90 festivalil.

Kontakt

annahints@gmail.com